Viieaastaseks saanud Sparta jooksugrupist on tänaseks kasvanud ühine jooksupere. Läbi käiakse nii perekonniti kui ka omavahel, tekkinud on sõpruskonnad ning kambavaim on kõva nagu kivi.
Sparta jooksugrupi loo alguseks võib pidada legendaarseid IntervallVentti treeninguid, mida klubi avamisest, 2008. aastast saadik on juhendanud legendaarne treener Marius Unt.
Venttisse kogunes toona – reeglina neljapäeva õhtuti – paarkümmend peamiselt jooksu või suusataustaga treenijat, kellele Marius siis vanakooli metoodikat kasutades omamoodi kehalise kasvatuse tundi läbi viis. „Sinna tulid need, kes lihast kasvatada ei soovinud. Kogenud treener teab, mis toimib, ega leiuta tunnis jalgratast,“ võtab Unt kokku oma treenerikreedo.
Vaikselt liikus Ventti-seltskond ka Järve metsa kaitsvasse rüppe, kus Unt jagas jooksmiseks olulisi tehnikanippe. „Pöiakool,“ kleebib ta ise nendele trennidele sildi külge.
Pöiakooli jätkuks liikus mõte juba oma „päris“ jooksugrupi avamise suunas. Aeg oli küps 2013. aasta mais, kui Sparta võttis kasutusele jooksugrupi mõiste ning tiimiga liitusid treeneritena Staminast tulnud Urmas Randma ning Ahto Tatter.
Eesti kunagise krossijooksu- ja poolmaratoni meistri Ahto Tatteri sõnul sattusid nad Nõmme treeningrajal Marius Undiga teemat arutama ning ammuilma tuha all hõõgunud palav soov tõsiselt treenima hakata sai Sparta egiidi all teoks.
„Idee oli meil olemas – Spartas oli tol hetkel lihtsalt viljakas pinnas, kus see idanema panna“ ütleb Tatter.
Sama aasta juunis ilmus Sparta kodulehel uudis, mille pealkirjas kinnitas Randma, et näeb esimesi märke Sparta jooksugrupi kambavaimust.
"Treenerina julgeksin öelda, et algus on treeningutel läinud üle ootuste hästi. On saavutatud esimest edu, ent veelgi tähtsamaks pean märke kambavaimust, mis on hea klubi tekkeks väga vajalik," sõnas tookord kogenud treener.
Täna ütleb Randma, et Spartasse jooksutreeneriks tulek oli tema jaoks kui päästerõngas, mis aitas raskel hetkel jätkata tegelemist oma lemmikalaga. „Üleöö leidsin end hoopis teistsugusest rollist, mis mulle järjest rohkem meeldima hakkas,“ ütleb teenekas jooksutreener nostalgiliselt ja lisab, et tippude treenimise asemel hakkas ta üha rohkem nõu andma tavalistele harrastajatele.
Koos Randmaga liikusid Sparta suunas ka ambitsioonikad tippjooksjad, kel silmis kiirgamas soov ka vähemalt vabariigi tiitlivõistlustel sõna sekka öelda - Kaisa Kukk, Anu Teppo, Kaupo Sasmin, Tõnu Lillelaid jpt.
Tööjaotus oli alguses pigem mustvalge – Tatter tegeles harrastajatega, Randma rohkem tippudega ning Unt jagas oma Venttides kõigile jõudu, vastupidavust ning keharammu.
Juba esimese kuuga tuli uude jooksugruppi Tatteri sõnul „üllatavalt palju“ huvilisi. „Oma 30 inimest oli esimestel kordadel kohal,“ meenutab ta.
Uueks verstapostiks sai 2014. aasta lõpul läbi ja lõhki jooksuspetsi Maile Mangussoni liitumine klubiga.
Lisaks naisenergiale tõi Maile jooksugrupille ka hindamatut oskusteavet harjutuste läbiviimisel. 40 kordne Eesti meister keskmaajooksudes Mangusson oli kui värske tuuleiil maskuliinses meesteseltskonnas.
Pärast Pedagoogilise Instituudi lõpetamist nii kehalise kasvatuse õpetajana kui ka jooksutreenerina töötanud Mangusson tunnistab, et tundis Spartaga liitudes lisaks ootusärevusele ka grammikene hirmu. „Olin ju sinnamaani harjunud teadma, et mida tegi sportlane eile, mida teeb täna ja homme, aga Spartas enam nii detailidesse minna ei saanud,“ ütleb Mangusson ja lisab, et korraga tuli vaadata suurt pilti.
Grupp kasvas, jooksupisikuga nakatanuid tuli juurde tasase tempoga ning jooksmine muutus Eestis üleüldse järjest popimaks.
2014. aasta keskpaika jäi ka esimene pereheitmine treenerite hulgas, kui teenekas Urmas Randma liikus Spartast edasi enda loodud Treeningpartnerisse. „Olen Spartale nende aastate eest ääretult tänulik ning soovin kõigile ainult edu ja head,“ vaatab kogenud jooksuspetsialist omalaadse hardumuspisaraga silmanurgas tagasi ühistele aastatele.
„Jõudsin spartalane olla 578 päeva,“ võtab ta vaat et minutilise täpsusega oma Sparta-aastad kokku.
Loodus aga tühja kohta ei salli ning Randmalt võttis teatepulga Sparta jooksugrupi tüüri juures neljakordne Eesti maratonimeister, kümmekond aastat koondisedressi kandnud Toomas Tarm. Tuntud ja respekteeritud tegija jooksjate seltskonnas; mees, kes jõudis käia ka 1994. aastal Helsingi EM-il ning kelle isiklik rekord on niigi võimas kui 2.17.42.
Tarmi tulekuga tõusis päevakorda ka idee luua Sparta jooksugrupi sees spetsiaalselt maratonideks keskenduv rühm.
Sparta oli jooksugrupi eesotsa saanud tõelise ässade mastirea, Eesti mõistes omamoodi dream-teami.
Üha sagedamini hakati kollektiivselt käima erinevatel spordivõistlustel ning Sparta logodega must telk hakkas olema järjest tuttavam vaatepilt ka Eesti erinevate maratonide finišialal.
Jooksuharrastus oli Spartas tõepoolest langenud – Tatterit laenates – viljakale pinnasele.
Nii Tatter kui ka Tarm toovad välja, et tavalistest treeningutest on tänaseks välja kasvanud ühine jooksupere.
Läbi käiakse nii perekonniti kui ka omavahel, tekkinud on sõpruskonnad ning kambavaim on kõva nagu kivi.
„Meil pole lihtsalt treeningud, vaid pool sellest on kindlasti ühtehoidev seltskond. Käime koos Eesti suurematel rahvaspordiüritustel, meil on oma telk, transport ja soodustused inventari hankimisel.“
Mangusson lisab, et ka tema on jooksugrupi kaudu leidnud endale palju tuttavaid-sõpru. „Üksi on ju igav treenida, aga kambakesi on isegi jooksuharjutusi teha tõeliselt mõnus,“ ütleb Tarm.
Tänaseks osaleb Sparta jooksugrupi treeningul umbes 70 – 80 inimest, muljetavaldav määr entusiastlikke jooksusõpru, kes vihma ja tormi trotsides võimalusel ühtegi treeningut vahele ei jäta. „Sadagu taevast või pussnuge, meie trennid toimuvad väljas iga ilmaga,“ kinnitab Tarm uhkusega hääletoonis.
Sparta jääb Spartaks ka ilmastikuolusid trotsides!
Jooksutreenerid peavad klubi edu pandiks lisaks professionaalsetele juhendajatele ka Sparta selvehallilikult mitmekesiseid võimalusi. Jooksutrennidest vabadel päevadel saab külastada rühmatreeninguid, võtta igal ajal kuulda jõusaalspetside nõuandeid, käia massaažis ning talvel vajadusel kasvõi sõsargrupis suusatamas. Ja trennis on ruumi nii algajatele kui ka edasijõudnutele.
Toomas Tarmi hinnangul peab see x-faktor klubil ikka olemas olema, kui niipalju rahvast õhtust õhtusse tee jooksutreeningule leiab.
Tullakse kaugemaltki, näiteks Lauri Pihlak sõidab kohale lausa Viimsist. Mis tõmbab teda teise linna otsa trenni tulema? Lauri sõnul motiveerib teda Spartas hea seltskond, toredad treenerid ning kogu Sparta kontseptsioon. „Minu kodukandis sarnast varianti ei ole, kuigi mingis vormis on mingid teised klubid ka teinud mõningaid kogunemisi, kuid see pole päris see,“ ütleb Pihlak.
Paljud peavad enda ekstralemmikuks neljapäevaseid Maile Mangussoni harjutustetrenni. Tulevad kohale kasvõi rõõmsameelse treeneri enese pärast. „See annab jõudu, kui pärast trenni inimesed tulevad ja tänavad mind harjutuste eest,“ kinnitab Maile ja kinnitab, et püüab oma trenne varieerida ning erinevate vahendite kasutamisega ka mitmekülgsemaks muuta.
„Mulle meeldib harjutuste kallal nokitseda,“ naerab ta.
Klubi areng on olnud tohutu - Sparta jooksugrupp on esimese viie esimese aastaga tõusnud Eesti suurimaks ning professionaalseimaks omal alal. „Sparta on Eesti kõige kõvem jooksubränd, väikesest on sirgunud suur,“ ütleb Marius Unt uhkusega.
„Oleme Eesti juhtiv jooksuklubi,“ sekundeerib Undile otsekohese ütlemisega Tarm. Numbrid räägivad enda eest - Spartas on kõige rohkem liikmeid, mitmekülgseimad treeningud ning auhinnakapis kõige rohkem tiitlivõistluste trofeesid.
„Võitsime mullu Eesti meistrivõistlustelt erinevatel distantsidel 24 medalit,“ loeb Tatter statistikatabelitest välja ning Tarm lisab, et klubi laiapõhjalist taset näitab ka see, et mullu tuldi Eesti meistriks ekidenis nii naiste kui ka meeste arvestuses.
Samuti märgivad mõlemad mehed ära ka Sparta tänavuse osalemise Euroopa klubide karikavõistlustel krossijooksus, kus saavutati lausa 18. koht.
Ja veel – pole just palju neid klubisid, kes võivad hoobelda ka oma olümpialastega. Sparta esindajatest on selle au osaliseks saanud nii Roman Fosti kui ka Evelin Talts.
Viie aasta areng on olnud tõeliselt suurejooneline. „Alguses olid meil niisama sellised tule ja jookse-treeningud, nüüd on lähenemine palju teadlikum ja individuaalsem,“ võrdleb Mangusson klubi arengut.
Mis plaanid on treeneritele edaspidiseks padrunisalves? Tarmi sõnul on oluline hoida ka edaspidi balanssi tippude ja harrastajate pööratava tähelepanu vahel. „Ise oleme tahtnud panna põhirõhku harrastajatele, aga paratamatult on kandunud pilk ka võistlusspordile,“ ütleb Tarm ja jätkab: „Tahame klubina olla pildis nii Eesti meistrivõistlustel, kui ka tähtsamatel rahvaspordiüritustel.“
Tatter laotab lauale meeldiva fakti: „Hiljutisel Tartu jooksumaratonil osales näiteks 40 spartalast.“
Balanss on saabunud võrdõiguslikkuse ajastul ka meeste ja naiste osakaalu suhtes. „Alguses käis trennis rohkem naisi, nüüd hakkab see olema tasakaalus,“ on Tarm ja Tatter samal lainepikkusel.
Ühe huvitava tähelepaneku on treeneriteduo teinud veel. Talvel on nende sõnul treeningutel rohkem kohal mehi, kevade tulekuga lisandub märgatavalt õrnema soo esindajate osakaal.
„Suveks saledaks,“ võib ka selles kontekstis olla üheks eevatütreid motiveerivaks loosungiks
Ah jaa, veel üks tähtis tulevikuprioriteet on Sparta jooksuklubil järelkasvu koolitamine. Tallinnas on Sparta kergejõustikukooli nime all uksed avanud Marius Undi treeningud, kus algklasside jooksujütsid tema käe all algtõdesid õpivad.
Sakus seevastu teeb suurepärast noortetööd Maile Mangusson. Tema juhtimisel töötab sealmail 3 Sparta noortegruppi, kus kokku käib koos üle 60 särasilmse lapse. „Kümmekond nendest spordib juba tõsiste eesmärkidega, paljud käivad ka TV 10 olümpiastardi võistlustel,“ ütleb Maile ja kinnitab, et treeningutest lastega ammutab ta liitrite ja kilode kaupa energiat.
Just noortetreeningutelt võib välja kasvada uus põlvkond spartalastest jooksusõpru, keda ühendab armastus selle graatsilise tegevuse ning tervislike eluviiside vastu.
„Niiväga tahaks anda trennilapsed edasi Ahtole või Toomasele.“
Siis võiks küll loota, et Sparta jooksugrupi paremad aastad on ees ning tulevik pakatamas jooksurõõmust.
