Kata seiklused Keenia pealinna Nairobi maratonil.
Expo üllatas mind, lootsin näha mitmeid telke erinevate spordibrändidega ja rohkelt melu, mitte küll sellist Expot, mida kohtab suurmaratonide eel, aga natuke ikka ootasin enamat. Tegelikkus oli aga selline, et tühja basseini ääres olid valge linaga kaetud tühjad lauad, kust saime oma stardinumbrid, selleks kulus ehk 3-5minutit ja juba jalutasime Expolt minema. Kahjuks enne maratoni saime tunda ka, mis juhtub kui süüa kohalikku toitu. Kõhujama läks nii halvaks, et pidime otsima ravimeid kohalikest poodidest, mis veidike olukorda leevendasid ning maraton sai kuidagi moodi läbitud.
Start oli kell 7.00 hommikul ning juba siis oli temperatuur tõusnud üle ootuste kõrgeks. Enne starti oli tunne, et ma ju juba praegu olen nii väsinud, kaks päeva potil istumist, mille tõttu polnud ka maratoni eelsest söömisest ja joomisest midagi välja tulnud, olid teinud oma töö, kuidas siis veel nüüd see maraton ära joosta. Start antud, mõtted siiski positiivsed, kuna teadsin, et selle maratoni ma nii või naa ikkagi ära jooksen, iseasi, mis enesetundega. Viis esimest kilomeetrit oli joosta täitsa hea, samm oli kerge ja püüdsin hoida tempot 5.00min/km, aga kuna maraton toimus 1700m kõrgusel merepinnast, siis hingamine oli juba kohe maratoni alguses täitsa sassis. Mul oli tunne, et mul on sokk suus, tahaks suukaudu korralikult hingata, aga ei õnnestu. Joogipunktides pakuti ainult vett, seda küll väikestes joogipudelitest, kasutasin iga joogipunkti enda jahutamiseks ja vee joomiseks.
Rajaprofiil oli tõusude rohke ning esimene pool väga sinka vonka. Rasmust nägin palju, meil õnnestus üksteisele mitmeid kordi vastu joosta. Alates 20km hakkas maratoni raskeim pool, kuumust oli päikese käes juba 30 kraadi ligi ning joosta tuli linnast välja viival kiirteel edasi-tagasi. Mul olid juba kerged tasakaalu häired, et saanudki aru, kas ma ikka veel jooksen või juba puhkan finishis. Varjusid ei olnud, päike paistis lagi pähe, aga tuli joosta. Jahutasin ennast ja jooksin edasi. 20-25km pikk sirge, 25 km juures oli tagasipööre ja jooksid kõrval tee peal 25-30km tagasi ning uuesti 30-35km edasi ja tagasi pikk sirge kuni lõpuni staadionile välja. Need sirged tundusid väga pikkadena ja kuna energia lõppes peale 15km, oli kannatus veelgi suurem. Märkasin, et Rasmus kõndis palju, ka mina võtsin kahte tõusu jalutades.
Raja ääres inimesi oli vähe, need kes olid elasid aga rõõmsalt kaasa.
Finishisse jõudes ei olnud pea üldse publikut, kes kaasa elaks, kõik olid juba kogunenud parimate jooksjate autasustamisele. Võtsin oma vee, istusin murule ja juba esimesed kohalikud jooksjad tahtsid minuga pilti teha ja maratoni kohta uurida.
Isiklikuks rekordiks valige ikka Berliin, ei ole vaja Nairobis aega joosta, küll aga ekstreemsust ja tavatingimustest natuke raskemat jooksu saab sealt kindlasti J
