Uudised ja teated

Kilimanjaro vallutamine

17:35 30.11.2016

Lugu sellest, kuidas Kata päev peale Nairobi maratoni läks Kilimanjarot vallutama.

Kohe samal õhtul, peale Nairobi maratoni lõpetamist, lendasime Tansaaniasse, et järgmisel päeval alustada Aafrika kõrgeima tipu - Kilimanjaro - vallutamisega. Kilimanjaro vallutamiseks on vähemalt 6 erinevat rada, meie valisime Marangu ehk Coca-Cola raja, mis on kõige lühem, samas tähendab see ka seda, et ka aklimatiseerumiseks on kõige vähem aega, mille tõttu on sellel rajal ka suur tõenäosus tippu mitte jõuda. Ööbimine on antud rajal korraldatud mäele rajatud hüttides, WCdes on jooksev vesi. Meil kulus ülesse jõudmiseks 3,5 päeva (sh oli ka tipu vallutamise öö) ning 1,5 päeva tulime mäest alla. Kokku 5 päeva. Algajatele tegelikult ajaliselt nii lühikest retke ei soovitata, meie 5 päevase retke asemel soovitatakse antud rada läbida kuue päevaga.

31.10.16 - Esmaspäeva hommikul tervitas meid Moshis, Kilimanjaro Crane nimelise hotelli ees, 8 liikmeline seltskond. Kaks giidi (Daniel ja Amiri), neli porterit, kes mäel kandsid kogu vajalikku varustus ning toidukraami, üks kelner ning meie isiklik kokk. Olgu kohe öeldud, et sellist luksust me küll oodata ei osanud, pigem arvasime, et seltskond turistidest saab olema suurem, mitte ainult meie kaks. Hotellist sõidutati meid mikrobussiga Marangu väravate juurde, kus meid rahvusparki sisse kirjutati ning kust edasi tuli liikuda omal jalul. Esimesel päeval jalutasime Marangu väravate juurest, kus kõrgus merepinnast ulatus juba 1879 meetrini, kuni Mandara ööbimiskohani. Kõrgus merepinnast seal 2720m. Matkamise pikkus 8km ning kuna jalutamine oli „pole-pole“ ehk väga aeglane kõnd, siis jõudsime Mandarasse 4tunni ja 30 minutiga. Loodus meie ümber oli mets, tihe, roheline, kõrgete puudega vihmamets, kus puude otsas ronisid ahvid ning peale ees oleva raja ei olnud näha mitte midagi.

Esimene päev, lopsakas vihmamets.

1.11.16 - Teine päev tuli jalutada veelgi kõrgemale, Mandarast Horombosse, kõrgus merepinnast seal juba 3720m. Distantsiks tuli ca 12km ja selleks kulus 6-7 tundi.  Kui kõrgus merepinnast hakkas ülemata 3000m piiri, tundsin, et olen kergelt purjus, muidu aga olid enesetunne ja olemine veel väga head. Rada ümbritsev taimestik ei olnud enam vihmametsa sarnane, pigem oli palju põõsaid, kõrkjaid ning lühemaid puid. Lopsakast metsast ei olnud enam jälgegi.  Söögiisu õhtusöögi ajal ei olnud enam endine, toit nii hästi enam alla ei läinud kui esimesel päeval. Need, kes valivad matkamiseks 6 päeva jäävad siia kõrgusele aklimatiseeruma, meie aga alustasime homme uute kõrguste vallutamisega.

Teine päev, põõsad, madalad puud ja kõrkjad

 

2.11.16 - Kolmandal päeval jalutasime 9km Kibo majakesteni, 4720m kõrgusele. Selleks kulus aega 4-5tundi. Mida kõrgemale liikusime, seda väiksemaks hapniku tase õhus muutus ning taimede lopsakus aina kahanes ning lõpus marssisime juba praktiliselt kõrbes. Enam nägu nii naerul ei olnud, kuna sain tunda, mida tähendab hapniku sisalduse vähenemine hingatavas õhus. Pea kumises, söögiisu oli täiesti kadunud ning samuti esinesid kerged tasakaalu häired. Giidid küll palusid, et ma sööksin rohkem, isegi kui oksendan välja, ka see pidavat olema parem, kui üldse mitte söömine. Nii ma siis sõin ja mälusin ühte lusikatäit pea 15 minutit, alla neelata oli hirmus raske. Kolmanda päeva pärastlõuna veetsin voodis, magades, mis tegi enesetunde isegi paremaks. Leppisime giididega kokku, et tippu hakkame vallutama mitte südaööl, vaid kaks tundi hiljem, et me saaksime rohkem magada ja energiat koguda. 

3.11.16 – kell 02.00 öösel alustasime tipu vallutamisega. Mägi oli täis vapraid matkajaid, kes kõik liikusid omas tempos, kes aeglasemalt, kes kiiremini.  Meie liikusime väga aeglase tempoga, giidid lihtsalt ei lasknud meil kiiremini ülesse minna, samas väga ei soovinud ka. Peagi jõudsime esimese vahepeatuseni – Hans Meyeri koopani 5150m kõrgusel. Hans Meyeri on esimene eurooplane, kes Kilimanjaro mäe aastal 1889 vallutas. Sealt edasi tuli jalutada Gilmansi punkti, mis asus 5685m kõrgusel. Sellesse punkti matkamine oli kõige raskem, tegime mitmeid puhkepause, et energiat koguda ja edasi sammuda. Vaatasin koguaeg ülesse ja nägin kuipalju veel minna on ja see vahemaa ei vähenenud kohe üldse. Olgu öeldud, et tipu vallutamise tegin ma null toidu pealt, kuna vahepeal õnnestus mul mäe otsas korralik sisikonna puhastus teha, peale mida enesetunne läks veelgi paremaks. Uni oli samas jällegi nii suur, et nii kui me kivile istusime ja väikese puhkepausi tegime, kohe kiskus silmad kinni ja uni tuli kiirelt peale. Giidid jälgisid seda väga teraselt ning kohe tuletasid häälekalt meelde, et ei maga siin midagi. Vahepeal piilusin ka giide, kes ka ise tegelikult kergelt juba unne vajusid, ei olnud ka neil kerge. Füüsiliselt olen ma tugev, jõupingutust ülesse ronida ma ei kartnud, pigem tegi natuke muret see, et mul ei olnud vähese toidu tõttu piisavalt energiat, et lõpuni kesta. Proovisin küll vähesel määral halvaad süüa, aga miski ei püsinud enam kehas, kõik mis sai sisse söödud, tuli sama kiirelt välja. Teadsin, et kui ma Gilmans Pointi jõuan, on edasine juba kökimöki. Sellest teadmisest tingituna valdaski mind tohutu rõõmutunne, kui me lõpuks sinna Gilmans Pointi, mis on 5681m kõrgusel, kohale jõudsime, kuna teadsin, et tipp ei ole enam kaugel, natuke veel matkamist ja olemegi kohal. Stella Point 5756m juba paistis ning sealt edasi oligi vaid 45 minutit Uhuru Peakini ehk Kilimanjaro tipuni. Kell 11.00 olimegi kohal ning see mägi saigi lõpuks vallutatud J

Peale tipu vallutamist laskusime Kibosse. Lõunasöök söödud, asjad pakitud ja alustasime laskumist Horombosse 3700m kõrgusele. Hea oli olla teel, kui iga samm tähendas, et enesetunne läheb aina paremaks. Kuna unevõlg oli mul väga suur ja söögiisu endiselt kadunud, siis ma õhtusööki ära ei oodanud ja pugesin juba kell 20.00 magama.

4.11.16 – hommikul vara alustasime jalutamist Mandarasse ja sealt kohe edasi Marangu Gate´i. Kell 12.00 olime tagasi seal, kus me alles mõned päevad tagasi suures ootusärevuses oma teekonda alustasime. Uued matkajad juba ootasid oma korda, et saaks vaid alustada Kilimanjaro vallutamisega. Soovisin neile edu, andsin oma viimased peavalu rohud ka neile kaasa ning peale kerget lõunasööki olimegi juba Moshi linna poole tagasi sõitmas.

Autor: Katrina Stepanova

Lisa oma kommentaar

Sinu nimi:*
Sinu e-post:
Kommentaar:*
Lisa kommentaar
Kuvan 0 kommentaari
Ühtegi kommentaari ei ole.