Seekordne Meripäiväjuoksu peeti Kotka merepäevade raames juba 12.korda. Kotka Merepäevad pidavat olema suuruselt-tähtsuselt teine Soome suvine väliüritus. Idee sinna minekuks käis välja Urmas ja kuna minu juulikuises võistluskalendris väga palju etteasteid polnud, siis tundus see mõte igati hea. Otsustavaks sai selle võistlusel osalemise kasuks siiski asjaolu, et minu endine Soome kolleeg oli mind juba mõned aastad tagasi kutsunud enda juurde külla. Ta elab Kotkast paari-kolmekümne kilomeetri kaugusel mere ääres. Põhjuseid sinna sõitmiseks oli siis juba kaks.
Veelgi rohkem lisas osalemiseks indu, kui selgus, et sinna sõiduks on huvilisi veelgi. Kaisa ja Janar olid samuti otsustanud tulla ja siit tekkis mõte osaleda jooksul võistkonnaga. Tarvis oli veel ka neljandat jooksjat ning selle leidmine läks ruttu – kiirete jalgadega Matt Rammo otsustas samuti tulla.
Jooks peeti üsna palava ilmaga, kuid 15km distantsi peale paigutatud 6 joogipunkti ning lisaks hulgaliselt kohalikke, kes jooksjaid jaheda veega värskendasid – see kõik tegi distantsi läbimise lihtsamaks. Rada kulges valdavalt mööda linnatänavaid, kuid sees oli ka mõni üksik metsarajalõik. Ühel sellisel (4km) juhtuski Kaisal õnnetus, kui selja tagant tuleva ratturi tõttu tegi ta korraks sammu kõrvale ja tulemuseks oli päris paha jala väljaväänamine. Kaisa enda sõnul jätkas ta vaid võistkonna nimel. Vapper tüdruk.
Paistis sedamoodi, et palava ilma tõttu jäi üsna palju inimesi ka jooksule tulemata. 15km distantsil osales ca 300 ja poolmaratoni läbisid ca 90 jooksjat. Minu arvates arvestades ürituse tähtsust, siis vähevõitu. Näiteks meie Rapla Selveri jooksu põhidistantsi 10km lõpetas ca 600 jooksjat.
Elasime nagu juba sai mainitud, minu Soome sõbra maja(de)s. Sellise palava ilmaga oli see parim koht. Peale jooksu sai meres ujumas käia ning sõitu sai tehtud nii kaatri kui ka kaatri järel veetava tuubiga. Loomulikult ei puudu Soomes kunagi lõõgastusprogrammist saun.
Sellise ilmaga ja sellises kohas oleks võinud pikemaltki olla.
Lõppkokkuvõtteks – väga tore ja kokkuhoidev tiim, hästikorraldatud ja kordaläinud võistlus, ilus ilm ja miljöö – lihtsalt suurepärane. Kahju ainult, et Kaisa jalaga nii läks. Saadjärve jooks ja järgnevad trennid aga näitasid, et vigastus polnud siiski nii hull kui esmapilgul tundus.
