Eksootiline maratonireis Kuubale

13:36 02.01.2018

Novembris osales grupp jooksusõpru SportTraveli eestvõttel igas mõttes eksootilisel Havanna maratonil

Havanna maraton ehk toreda nimega Maracuba pole ilmselt esimene valik neile, kes oma isiklikku rekordit parandada soovivad, aga on kindlasti sobilik neile, kes otsivad elamusi. Võib-olla ehk isegi teravaid elamusi. :)

Need teravamad elamused ei alga küll veel numbrite kättesaamisel, mille staap oli välismaalaste jaoks luksushotelli sisse seatud, küll aga pasta-partyl, kus (õnneks) mingit vahetegemist enam kohalike ja turistide vahel ei tehtud. Sealne keskkond, toidujagamise viis ja toit ise lennutasid ajas kohe kõvasti tagasi. Paljusid meie grupist oli hoolimata ettevaatusabinõudest Kuuba "gurmee" juba mitu päeva tagasi murdnud ja seega jäi pakutu proovimata ning kohale mindi ainult kultuurilise kogemuse pärast. Samas olid meil ka paar erandlikku "raudkõhtu", kes isegi mitu portsu sõid. Ülejäänud vaatasid seda ekstreemturismi valdkonda liigituvat julgustükki šokis pealt. 

Toiduga on Kuubal tõepoolest lood pigem kehvad ning enamasti saab valida vaid riisi, riisi ja riisi vahel. No olgu, ka riisi vahel, mis on serveeritud koos mustade ubadega. :) Kellel on püha rituaal maratoni hommikut pudruga alustada, siis see tuleb kindlalt kodust kaasa võtta.  Kuuba toit oli mitmega meist üks-null teinud juba neljapäeval ja nii oli mõneti murettekitav teadmine, et maratoni raja ääres ei ole mitte kusagil mitte ühtegi tualetti. Nii veetis nii mõnigi meie grupist tubli osa maratonist mööda kõrvalisi tänavaid uidates, et vastavat asutust leida. Kahtlustan, et rajal vee kõrvale pakutud kohalik limonaad ei aidanud tekkinud tervislikule seisundile just kaasa. Klassikalist geeli/puuvilja/spordijooki pole mõtet oodata. Valikus on vesi, oranž mahlajook ja jää. :)

Kuigi meie giid väitis meile, et maraton on kuubalaste jaoks väga oluline sündmus, siis raja äärde vaatama polnud neid suurt kedagi tulnud. Bussipeatustes seisvad inimesed vaatasid meid pigem segaduses nägudega või siis oli see kaastunne. Raske öelda. Võimalik muidugi, et kõik vaatasid kodus telekast live-ülekannet. :D Ka ei olnud liiklus täielikult selleks "suursündmuseks" suletud ja nii saigi see maraton pea 30-kraadises kuumuses joostud, saatjaks pidevalt õhus hõljuv diiselautode ving.

Maratonirada ise aga oli väga ilus, kulgedes mööda suurematest vaatamisväärsustest. Pikalt sai ka joosta mööda mereäärset Maleconi, kus soolane vesi kõrge kaarega üle kai lööb. Start ja finiš olid koos Havanna vanalinnast EL Capitolio eest. Maratonijooksjad pidid teisele ringile minnes poolmaratoni  lõpetajate vahelt läbi orienteeruma, sest finišeerijad olid sinna suure tropi moodustanud ning keegi neid sealt ka edasi ei juhatanud. Maratoni lõpetas kokku 339 jooksjat, mida ei ole just palju ja nii sai teisel ringil kohati pea uhkes üksinduses joosta, mis võrreldes suurte maratonidega on muidugi võrdlemisi harjumatu. Kui aga on kuidagi jäänud mulje, nagu oleksin kirjeldanud maratonijooksjate põrgut (kuumus, tõusud, geeli, putru ega tualetti pole :D), siis tegelikult on Havanna ise äärmiselt võluv ning teeb kõik harjumuspäraselt puuduoleva muuga tasa. Iseenesest on see linn väga räämas, lagunenud ja kohati hingematvalt räpanegi, aga seal on mingi seletamatu lumm. Selles linnas on see sõnulseletamatu "miski", mida ei saagi kuidagi seletada, vaid mida peab kindlasti ise kogema.

Kui sel aastal jäi Kuubal käimata, siis järgmisel aastal saab siiski uuesti Kariibi mere saartele. Seekord Jamaikale, reggae maratonile, mis toimub detsembris. Seega, kui hetkel on jooksutrennide playlistis eranditult salsa rütmid, siis hiljemalt suvel tuleks reggae peale ümber lülituda. :)

Autor: Terje Meisterson

Lisa oma kommentaar

Sinu nimi:*
Sinu e-post:
Kommentaar:*
Lisa kommentaar
Kuvan 0 kommentaari
Ühtegi kommentaari ei ole.